Diabeediga tippsportlaseks

Diabeediga tippsportlaseks – Robert Viiberi lugu

Autor: Angela Korela

Keegi ilmselt ei vaidle, et diabeediga elada on keeruline. Tundub, et on tohutult palju piiranguid ning pidevalt tuleb kohaneda kroonilise haiguse järgi. Tegelikult on võimalik elada oma unistuste elu ka diabeediga ning selle ehedaks näiteks on 24-aastane Rakverest pärit Eesti võrkpallikoondise sidemängija ja särav talent Robert Viiber, kes on esimest tüüpi diabeediga elanud 15 aastat. Talle on sport alati meeldinud – ta alustas võrkpalliga juba 7 aastasena, treenis varajases eas koos täiskasvanud meestega ning 16-aastasena astus oma esimesed sammud juba profisportlasena.

Diagnoosi sai ta 9-aastasena ning sellega leppimine ja harjumine ei olnud lihtne ei talle ega lähedastele. Kõik oli uus – tuli jälgida toitumist ja alustada süstimisega. Robert meenutab, et kuna süsivesikuid sisaldavad vahepalad olid keelatud, oli ema talle koolist tulekuks ette valmistanud porgandi- ja kaalikaviilud, mille pideva söömise tulemusena olid poisi peopesad muutunud oranžiks. Robert tõdeb, et puberteedieas ei olnud kontroll veresuhkrute üle nii hea kui oleks võinud. Oli tavapärane, et veresuhkur oli 20 mmol/l või veel kõrgem. Nagu sellises eas ikka, kompas ka tema piire, samal ajal soovides elada lihtsalt tavalist elu nagu tema sõbradki – süüa, mida ning millal hing ihaldab. Teismelistele omane isepäisus ja tõrksus tekitasid ka omajagu peresiseseid probleeme, mis on täiskasvanuikka jõudes lahendused leidnud.

Õnneks ei olnud ta pere selle koormaga üksi. Tol ajal olid suureks abiks vana-vanaema teadmised, kes ka ise sama haigust tänaseks umbes 40-50 aastat põdenud on. Robert mäletab, et diagnoosi saamise ajal suhtlesid nad perekonniti ka ühe teises samas olukorras oleva perekonnaga, kus kasvaval tütrel oli diabeet olnud juba ammu enne teda. Ta nendib, et sellest oli kindlasti palju abi ta vanematele, sest nad said vahetada mõtteid ja kogemusi, ammutada teadmisi ning laadida maha murekoormat. Täna on Roberti ümber samuti inimesi, kes sama teekonda läbivad ning saab soovi korral alati nendega rääkida.

Kuigi võiks eeldada, et tippsportlase veresuhkrud hüppavad suure füüsilise koormuse juures ühest äärmusest teise, siis nii see pole. Ta treenib tavaliselt kaks korda päevas ning peamiselt osaleb palli- ja jõusaalitreeningutel. Tegelikult pakuvad väljakutseid just need päevad, mil treeninguid on tavapärasemast vähem või üldse mitte, sest siis on palju keerulisem veresuhkruid ohjes hoida. Lähiaastate mõõdetud kõrgeim veresuhkur on olnud 28 mmol/l, mis tulenes rikki läinud sensori usaldamisest. Erilisi diabeedist tingitud tagasilööke ta oma sportlasekarjääri jooksul ei mäleta. Kui on üksikuid juhtumeid ette tulnud, on ta alati saanud enda turgutamiseks aja maha võtta.

Roberti jaoks on oluline olnud meeskonnasisene diabeedialane teavitustöö. Ta on vestelnud oma treenerite ja meeskonnakaaslastega selgitamaks, mis haigusega on tegu, millega peab arvestama ning kuidas käituda, kui midagi juhtub. Avatud vestlus on loonud talle turvatunde nii treeningutel kui võistlustel. Siiski, üks spordivõõramate inimeste jaoks kummaline fakt on, et insuliin on ülemaailmselt arvatud dopinguainete hulka, mistõttu tuleb ette võtta lisavisiite arstide juurde.

Diabeet on tal kontrolli all olnud viimased 4-5 aastat ja sellega tõsisemalt tegelema hakkas ta välismaal elades. Tänaseks hindab ta kõrgelt tervislikke elustiile ning valib hoolega, mida sööb. Selle otsuse tegemine oli tema jaoks suur samm, sest varasemalt ei jälginud ta oma toitumist üldse. Näiteks oli tema jaoks väga tavaline hilisõhtul terve pakk krõpse ära süüa. Ta sai palju manitseda arstide käest oma kõrge glükohemoglobiini tõttu, mis jäi tihti 7-8 protsendi kanti. Kuna sportlane on tervisliku toiduga niivõrd harjunud, ei igatse ta süsivesikuterohkeid toite nagu burgerid ja pitsad. Küll aga, ta on suur maiasmokk ning tema lemmikuks magustoiduks on lapsest saadik olnud šokolaad. Keeruliseks peabki ta just kontrolli hoidmist rasvaste toitude ja šokolaadiga, mis imenduvad aeglasemalt ning mille söömise tagajärjel tuleb mitu päeva pingutada, et veresuhkur tagasi kontrolli alla saada.

Umbes kaks aastat tagasi võttis ta kasutusele veresuhkru sensori Freestyle Libre 2, mis on aidanud tal veresuhkrute üle kontrolli saavutada ning glükohemoglobiini 5,7%ni langetada. Ta oli enne sensori kasutusele võtmist skeptiline, kas see tõesti on oma kallist hinda väärt, kuid nendib, et see oli ta elu üks parimaid otsuseid. Tõrvatilgaks meepotis peab ta aga kehva korraldust meditsiiniseadmete kättesaadavusele, sest temagi peab neid hankima tutvuste kaudu Saksamaalt.

Rääkides haigusväsimusest, siis ka temal on ette tulnud muserdavaid hetki, mil ta sooviks elada samuti tervet ja piirangutevaba elu. Kõige keerulisemaks peabki ta veresuhkru üle kontrolli hoidmist, sest isegi normaalselt toitudes tuleb ette ootamatuid ja täiesti arusaamatuid kõikumisi. Tagasilöökidest hoolimata on Robert teinud haigusega rahu ning võtab enamustel hetkedel seda lihtsalt elu osana. Ta teadvustab endale, et kui ta praegu ei kanna enda tervise eest hoolt, ootavad teda tulevikus ees veel suuremad tagasilöögid tüsistuste näol, millega on veel keerulisem toime tulla. Teadmine, et haiguse kulg on tema enda kätes, annab talle motivatsiooni sellega järjekindlalt edasi tegeleda. Samal põhjusel peaks tema arvates diabeedi kontrollimisel ohjad enda kätte võtma kõik, kes tahavad elada pikka ja täisväärtuslikku elu.

Robertil on olnud aegu, mil ta on tundnud, et diabeet takistab elamast tal ta unistuste elu – keelatud on hea söök ja ägedad tegevused ning loobuda tuleb unistusest tipp-spordiga tegeleda. Tänaseks ta teab, et nii see pole. Ta innustab ka teisi diabeeti põdevaid noori enda unistuste poole püüdlema: „Diabeet ei takista midagi. Pole mõtet jätta elu elamata kartuses, et diabeet liiga teeb.“ Kõik on võimalik, ka diabeediga!